Teisipäev, 21. November 2017   
TutvustusUudisedHooaja kava SaavutusedKroonikaKontaktandmed
Gustav Ernesaks Estonia Seltsi Segakoori eelkäijast

Gustav Ernesaks (1908-1993) - koorijuht ja helilooja, kellest kujunes nõukogude perioodil eesti koorimuusika ja laulupeoliikumise, kuid mõnes mõttes ka eesti rahva vaimne liider. Tema tuntuim teos - ja ühtlasi kõigi eesti isamaaliste laulude tipp - on Lydia Koidula sõnadele loodud "Mu isamaa on minu arm". Tema telepöördumised vana-aasta õhtutel aga täitsid piltlikult öeldes presidendi pöördumiste aset.

Gustav Ernesaks oli ka viljakas publitsist, kes kirjutas arvukalt artikleid ning ka raamatuid. Tema mälestusteraamat "Kutse" hõlmab sõjaeelset aega. Peatükis "Kooridele lähemale" meenutab Gustav Ernesaks muuhulgas oma lühiajalist laulmist "Estonia" Muusika Osakonna segakooris, mille järeltulijaks on praegune Estonia Seltsi Segakoor. Sealt on pärit ka alljärgnev katkend.


"Estonia" Muusika Osakonna segakoori astusin alles pärast 1928. aasta üldlaulupidu - 1929. aasta sügisel. Käisin harjutustel veel kroonuvormis, ühes kauaaegse saatusekaaslase Voldemar Toomingaga, kellega koos mängisin ka orkestris. EMO-d peeti meie selleaegseks esinduslikumaks segakooriks. Laulsin baritonirühmas mitu semestrit. Hindan seda tagantjärele kõigiti väga kasulikuks. Sai laulda heas kooris, näha oma õpetajat Juhan Aavikut laulja silmaga. Võisin kaasa teha kogu ettevalmistustöö kuni kontserdini. Sai kuulata uut repertuaari, ja mis veel tähtsam, rahuldada kasvavat huvi häälerühmade, nende ulatuste ja värvide vastu. Midagi pidi sellest kõigest ka õppimata kõrvu jääma. Sai selgeks, et tööd võib teha tulemuslikumalt kui varem kogetud. Harjusin nõudlikuma väljatöötlusega. Tundsin omal nahal, millal on huvitav laulda, millal aga igav. Selgus seegi, et juhataja meeleolust oleneb nii mõndagi. Samuti polnud ükskõik, kuidas kooriharjutust üles ehitada, millal uut õppida, millal vana korrata, kuidas kasvab või vaibub laulja huvi. Ka seda, kui palju võiks ühtsama laulu korrata, et tähelepanu veel värskena püsiks. Kui sageli ja kui kaua võis "juuksekarva lõhki ajada", millal andeksandvamalt tööd jätkata.

Mulle meeldis Aaviku dirigeerimine, ehkki tema liigse headuse tõttu kannatas vahel töö tulemus. Muhe perekondlikkus ei soodusta alati nõudlikku viimistlustööd. Et koorilaule sai hulgaliselt oma häälepaeltel proovida, sellest võitis nii tulevane koorijuht kui ka laulusepitseja. Kujunes vajaduseks ka oma uute koorilaulude partiisid praktiliselt läbi laulda, et tunnetada, mis on hästi lauldav, mis mitte. Pole see probleem väga lihtne ühtigi. Arvan, et nii minul kui mõnel teiselgi jääb veel praegugi puudu türnpulikust häälerühmade kasutamisoskusest.

/---/

Panin juba tähele kooride õpetamise erinevaid stiile. Vahel pidi laul ise leidma endale sobiva voolusängi. Juht laskis laulul kujuneda enam-vähem "iseküpsemise" teel (Aavik, Topman, Leinus). Teised aga rakendasid energilisemaid võtteid, et radikaalselt olulisi muudatusi teha (Vettik, Aav, Nerep). Olenevalt teostest tuleb nähtavasti kasutada mõlemaid väljatöötluse mooduseid. Oli laule, mis küpsesid aeglasemalt lihtsaks ja loomulikuks. Neid ei tohtinud õppimisel liiga sageli katkestada. Karakteersemad asjad aga vajasid energilisemat vahelesegamist. Sellisel julgemal sekkumisel võis oluliselt muuta laulu põhikontseptsiooni. Juhi kavatsused pidid väga kindlad olema, et hiljem ei tuleks uuesti alusmüüre ümber ehitada. Kõige tülikam nii taidluskooridel (ka kutselistel - Kotermann) ongi see, kui päheõpitut tuleb uuesti ümber õppida. Eriti raske, vahel peaaegu võimatu on on seda teha algajate kooridega ja nende lauljatega, kes noodist abi ei suuda leida.

EMO-s ma kaua ei laulnud, kippusin juhipuldi poole. Olin seal n.-ö. praktikal koos reaalkooli tulevase lauluõpetaja Voldemar Toomingaga.

EMO-s hakkasin tajuma Lüdigi, Saare ja Aaviku laulude erinevaid põhimeeleolusid, erinevat atmosfääri. Eriti Lüdigi "Põlismetsa järv" sisaldas minule tämbrite mänguks uudseid võimalusi.

/---/

EMO naisrühmad koosnesid võimetelt silmapaistvatest, meeldiva tämbriga ja suure hääleulatusega lauljatest. Tenorid nagu hõljusid altide ja meeslauljate vahel. Tõusis vahel vajadus tenoritelt mehisemat häält kuulda, sest alatine falseti kasutamine jättis nigela mulje. Peaaegu kõik meie segakoorid on kannatanud tenorite puudust. Tavaliselt on nad toonilt paberlikud, õhukesed või liiga koredad ja tahumatud. Aga kust neid päris häid võtta? See küsimus jääb meie kliimas arvatavasti alatiseks aktuaalseks.

Gustav Ernesaks, "KUTSE"

Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1980, lk. 83-85

 
In English In English

Estonia Seltsi Segakoori on oodatud uued lauljad kõikidesse häälerühmadesse!

Loe edasi...
Kooriliikmetele
Logi sisse/välja
Sel hooajal toetavad meid:
Bänner
Bänner
© 2017 Estonia Seltsi Segakoor - Mixed Choir of Estonia Society
Joomla! is Free Software released under the GNU General Public License.