Esmaspäev, 25. September 2017   
TutvustusUudisedHooaja kava SaavutusedKroonikaKontaktandmed

Kümme aastat

 

Laulva revolutsiooniga 1988. aastal algas paljude Eesti Vabariigi ajal tegutsenud ja Nõukogude okupatsiooni ajal likvideeritud organisatsioonide taastamine.

Aastal 1990 jõudis järg Estonia Seltsi kätte.
Aastatel 1912-1940 tegutses Estonia Seltsi juures ka segakoor (tollal kandis see nime Estonia Muusika Osakonna segakoor), mida juhatasid tunnustatud dirigendid (Juhan Aavik, Verner Nerep, Tuudur Vettik jt.) ning mille töös osales lühikest aega ka Eesti Sajandi Muusiku tiitli saanud Gustav Ernesaks. Koori tegutsemist Estonia Seltsi juures peeti vajalikuks ka pärast seltsi taastamist.
Heli Jürgenson (tollal – Aus) ja Peeter Perens olid need dirigendid, kellele seltsi esimees Arne Mikk tegi 1993. aastal ettepaneku koori asutamiseks. Heli Aus juhatas tookord omanimelist kammerkoori, Peeter Perens aga kammerkoori „Artes Liberales“. Need kaks koori said üheks.

13. septembril 1993 toimus esimene proov, päev hiljem juba esimene etteaste.
Estonia Seltsi Segakoor oli sündinud.

 

Kohe pärast asutamist algas aktiivne tegevus. Esmakordselt esineti ühe lauluga (M. Lüdigi „Koit“) 14. septembril 1993 Estonia Seltsi hooaja avamisel. Mart Siimer kirjutas spetsiaalselt Estonia Seltsi Segakoorile laulu „Liugleb üks lind“ (tekst Jaan Kaplinski järgi). Esimene laululaager oli Paunkülas. Toimusid mitmed kirikukontserdid, jõulude ajal anti heategevuskontserte Iru Hooldekodus ja Mustamäe Lastekodus. Esimene suurüritus Estonia Seltsi Segakoori osavõtul oli Prantsuse Muusikapäevad aprillis 1994. Esimene konkursiauhind – II koht segakooride kategoorias - saadi juunis rahvusvahelisel koorifestivalil „Tallinn 1994“. Järgnes üldlaulupidu ning esimene koorilauljate suvine matk – rattamatk Hiiumaal.

 

Suurvormide ajajärk

Teine hooaeg – 1994/1995 kujunes üheks töömahukamaks. Kohe alustati ettevalmistusi koori esimeseks välisreisiks Tðehhi. Oktoobri lõpus osales koor Bedřich Smetana nimelisel koorikonkursil Litomyðlis ning sai kulddiplomi. Detsembris korraldati Mustpeade majas heategevuskontsert koos Kosejõe Eriinternaatkooli lastega, kus kanti ette katkendeid G.F.Händeli „Alexanderfestist“.

Samal kuul esines koor Peeter Perensi Muusikaakadeemia lõpueksamil. Kavas olid teosed senisest repertuaarist, sealhulgas Max Regeri üsna komplitseeritud „O Tod, Wie bitter bist du!“ 

Koor on esinenud ja kogunenud RAM-i proovisaali. Uksest tormab sisse kätega vehkiv Peeter Perens, pilk hullunud ja jutt segane:

Te teate ise, mida te tegite. Ma tundsin seljaga, mis saalis toimus. Nad ei teadnud ju üldse, polnud kuulnudki, mis laul on „O Tod...“

Pomiseb veel midagi, pöörab ringi ja tormab jälle kuhugi. Kümned näod vaatavad järele, suud hämmeldusest pärani. Keegi hakkab nutma, arvates, et kõik on untsus ja tema on süüdi...

Pärast kuulsime, et Peeter sai eksami „viie“.

 

Veebruar 1995 tõi endaga Eino Tambergi kammerkantaadi „Maailma avastamine“ esiettekande Jaan Krossi 75. juubeli õhtul (kantaat on kirjutatud J.Krossi tekstile). Suurel Neljapäeval, 13. aprillil 1995 aga kandis Estonia Seltsi Segakoor koos kutselistest lauljatest moodustatud oratooriumikoori, Eesti Poistekoori ja ERSO-ga Andres Mustoneni juhatusel ette Johann Sebastian Bachi „Matteuse Passiooni“. See enam kui 3 tunni pikkune teos on senini jäänud koori ajaloo kõige mahukamaks suurvormiks. Samal kevadel etendas Estonia Seltsi Segakoor uue koorimuusika loomise initsiaatori rolli, korraldades maikuus segakoorilaulude konkursi, kus kandis ette ka finaali jõudnud teosed. Esikohale tuli „Fortuna levis“, mille autoriks osutus kõigi lauljate üllatuseks nende oma koorikaaslane Maria Mank. Juuni algul lauldi Estonia Seltsi õhtul Talveaia katusel, suvel käis rühm lauljaid jalgrattamatkal Ida-Virumaal.

 

Rahulikud rõõmsad ringivaatajad

Järgnesid mõneti „vaiksemad“ hooajad. Heli Jürgenson jäi sügisel 1995 ajutiselt kooritööst kõrvale ning koori ette üksi jäänud Peeter Perens ei võtnud ülemäära palju ambitsioonikaid projekte ette. Oktoobris esineti Estonia Seltsi 130. juubeli tähistamisel, novembris 1995 osales koor Viinis Schuberti-nimelisel konkursil ning sai oma kategoorias hõbediplomi. Detsembris toimus Kaarli kirikus jõulukontsert, 29. veebruaril 1996 esineti Estonia kontserdisaalis taas kahasse kutseliste koorilauljate ja ERSO-ga – teos oli seekord Mendelssohn-Bartholdy „Esimene volbriöö“, mida juhatas Urs Schneider (Šveits). Mais esineti Kaarli kirikus koos kiriku kontsertkooriga, kontserti juhatas väliseestlasest dirigent Harry Kiisk (esitati Artur Kapi loomingut). Juuni algul Pärnus Agape keskuses. Kevad 1996 oli pigem meelelahutuslik - maikuus pandi alus tuluõhtute traditsioonile ning käidi Värskas setude peol – kirmaskil, kus ametlikku kontserti ei antud. Juulis käis kümmekond lauljat kummipaadimatkal Valgejõel.

1996. aasta sügisel naasis Heli Jürgenson koori ette. Toimusid kirikukontserdid, sealhulgas Toomkirikus sarjas „Orel korda“ ning jõulukontsert Peeteli kirikus. Veebruaris 1997 käis koor Tartus „Tuljaku“ võistulaulmisel ning sai auhinnalise koha. Suuremad sündmused toimusid juunis – mitmed Tallinna koorid võtsid osa Narva laulupäevast, esinedes enne sõitu Tallinnas Vanalinna päevadel. Pärast jaanipäeva käis Estonia Seltsi Segakoor Gotlandil II Põhja- ja Baltimaade koorifestivalil. Suvine väljasõit aga tehti seekord Aegna saarele.

 

Ooperist elevil

Hooaeg 1997/1998 algas küll üsna sündmustevaeselt, kuid alates talvest ilmusid koori ellu tõsisemad elavnemise märgid ja uued kogemused. Esmakordselt lauldi kaasa ooperis! Talveaias tuli lavale Menotti ühevaatuseline kogupereooper „Jõuluöö külalised“, mida mängiti detsembris ja jaanuaris. Estonia Seltsi Segakoor esines karjuste rollis. See oli üks koorilauljate lemmikprojekte, kusjuures populaarsemad laulukatkendid leidsid umbes samasugust kasutamist, nagu tsitaadid „Viimsest reliikviast“. 1998. aastal tehti kaks välisreisi – veebruaris esineti Riias Eesti Vabariigi aastapäeva üritustel, märtsis aga osales Estonia Seltsi Segakoor Roomas ja Vatikanis Orlando di Lasso nimelisel konkursil, saavutades oma kategoorias hõbediplomi. Aprillis oldi taas osalised uute segakoorilaulude konkursil, sedapuhku koos Tallinna Tehnikaülikooli kammerkooriga. Esikoha sai Kalju Lepiku tekstile kirjutatud „Suitsupääsuke“, mille autoriks osutus Ester Mägi. See laul on ka heliplaadil „Liugleb üks lind“. Vaevalt kuu aega hiljem oli Estonia Seltsi Segakoor töökooriks Eesti Muusikaakadeemia tudengite dirigeermiskonkursil. Töid ja tegemisi jätkus ka suveks – juulis osaleti esmakordselt Õllesummeri öölaulupeol ning võeti vastu külaliskoor Sankt-Jacob Kantorei Saksamaalt Göttingenist. Õllesummeril sõlmiti mitmesuguseid tutvusi – ning nagu selgus, mõjutas üks selline tutvus pea kogu järgnenud hooaega ja 1999. aastat.

 

Sügiseks 1998, koori 5. sünnipäevaks valmis Estonia Seltsi Segakoori kodulehekülg internetis. Sünnipäeva tähistati vaikselt isekeskis, suurem aastapäevakontsert lükkus kevadesse. Aktiivsem kontserttegevus algas novembris hingedeaja kontsertitega, detsembris aga võttis koor osa galakontserdist Gustav Ernesaksa 90. sünniaastapäeva puhul.

Samal sügisel aga tabas koori üllatus Ameerikast – kutse Lääneranniku Eesti Päevadele Los Angeleses septembris 1999. Info koori kohta oli levinud üle ookeani - selle infoleviku alguspunkt oli Õllesummeril... Koor kõhkles kaua (ikkagi kulukas!)... ent ühel hetkel näitas ootamatult initsiatiivi uus laulja Marika Pihl, kes lubas projekti juhtimise enda peale võtta. Koor võttiski kutse vastu – ning määras sellega ära praktiliselt kogu järgnenud aasta iseloomu...

 

Pöörane 1999

Teist hooaega oli koor ooperietenduses „Jõuluöö külalised“. Veebruaris 1999 aga toimus tõeliselt ajalooline esinemine. 23. veebruaril toimus Estonia Seltsi õhtu teemal „Kes oli Gertrud Elisabeth Mara?“. Jutt oli üle Euroopa kuulsast lauljatarist, kes oma viimased eluaastad Eestis veetis. Seltsiõhtuga tähistati tema 250. sünniaastapäeva. Estonia Seltsi Segakoor esitas ühe laulu, mis oli Gertrud Elisabeth Marale 82. sünnipäevaks kirjutanud helilooja J. N. Hummel ja poeet J. W. Goethe. Esmakordselt kõlas see laul 1831. aastal Tallinnas Mustpeade majas kohaliku koori Singverein esituses, teist korda ajaloos ja esimest korda 20. sajandil aga 1999. aastal Estonia Seltsi Segakoori esituses... See ning laulu nootide pikaajalise kaotsisoleku ja ülesleidmise lugu kergitasid üheainsa laulu üle tavalise uudisekünnise Eesti meedias... Kevadel esitati seda veel kahel korral. Enne Estonia Seltsi balli, kus koori 5. aastapäeva tähistati, toimus üle hulga aja laululaager, mida polnud arusaamatutel põhjustel aastaid korraldatud. Ball toimus aprillis – ning see oli ühtlasi Peeter Perensile viimane esinemine Estonia Seltsi Segakoori dirigendina. Kuid Heli Jürgenson ei jäänud üksi – Peeter Perensi asemele tuli Jüri-Ruut Kangur. Poolteist kuud hiljem juhatas ta juba esimesi laule Vanalinna päevade kontserdil Harjumäel. Sel kontserdil olid koorilauljatel esmakordselt oma koori rahvariided seljas.

Samal ajal käis vilgas USA reisi ettevalmistamine. Koor tahtis väga silma paista ja esineda, kus vähegi võimalik. Lauljaid haaras tohutu aktiivsus – otsiti esinemisvõimalusi ja potentsiaalseid toetajaid. Lootusrikkalt vaadati Tallinna linna poole ja mitte ilmaasjata – kokku saadi toetust 30 tuhat krooni, sellest pool linnavalitsuse reservfondist. Samal ajal tuli Eestisse kontsertreisile ja laulupeole koor Portlandist – Clackamas Community Collage'i kammerkoor. Estonia Seltsi Segakoorist sai üks nende vastuvõtjaid ja majutajaid, eeskätt tänu Hirvo Survale, kes sellekohase palve esitas. Läks vaid kolm kuud – ja majutaja rollis olid Portlandi koorilauljad... Õllesummeril olid Estonia Seltsi Segakoori lauljad need, kes „Roundtable'i“ õlletelgis võtsid üles seltskonnalaule – parajal kõrgusel, et kõrgete nootide juures ei hakataks meeletult röökima. Märkamatult lähenes augusti lõpp ja koor kogunes aasta teise, erakordselt pingelisse laululaagrisse, et valmistuda USA reisiks.

Reis kestis kokku kaks nädalat, mille jooksul toimus kaheksa kontserti. Nii kontserditihedat välisreisi pole kooril olnud enne ega pärast. Esineti Lääneranniku Eesti Päevadel Los Angelese eeslinnas Long Beach'is, samuti Portlandis ja Seattle'is. Enamus lauljaid tegi ka ekskursiooni Las Vegases.

Ameerikast naastes ootas koori ees uus rekord – igasügisesele vastuvõtule tuli 52 lauljakandidaati... Ja taas laululaager! 1999 jääb koori ajalukku kui kolme laululaagriga aasta. Vahepealne paus tehti tasa.

Sedapuhku valmistuti Cyrillus Kreegi sünniaastapäeva kontserdiks „Estonia“ kontserdisaalis ja Haapsalu Toomkirikus. Haruldaselt heal kontserdil oli kahjuks Estonias publikut ülekohtuselt vähe... Koorid esinesid ühekaupa ning alguses ja lõpus ühislauludega. Viimane, kõige võimsamate lõpuakordidega laul oli „Oles mo heli ennitses“. Selle lõpuosas laulab mõned taktid väike koor, kellele seejärel lisanduvad ülejäänud, tekitades lõppu meeletult suure paisutuse. Algselt pidi seda väikese koori osa laulma Muusikaakadeemia kammerkoor, kuid mingil põhjusel jäid nad vähemalt ühislaulmisest üldse kõrvale. „Soolokoori“ laulmiseks pidas dirigent Olev Oja kõige usaldusväärsemaks Estonia Seltsi Segakoori, „kus erinevalt mõnest teisest koorist valitseb mingisugunegi distsipliin“... Üritus õnnestus.

Väärika punkti pani aastale „Suur jõulukontsert“ Haapsalu Toomkirikus. Kogu kontserti juhatas üksinda Jüri-Ruut Kangur (Heli Jürgenson oli taas kooritööst kõrvale jäänud). Esinesid Haapsalu linnaorkester, solistid ja Estonia Seltsi Segakoor. Kuna Jüri-Ruut Kangur on ise helilooja, siis saime esmakordselt esitada omaenda dirigendi loodud muusikat... Kõlasid veel Andrew Lloyd Webberi ja mitme teise helilooja teosed.

Kontsert vääris igati oma nime... kuid tähistas ühtlasi märgatava, ehkki lühikese mõõna-aja algust Estonia Seltsi Segakoori muusikalistes saavutustes.

 

Depressioon ja virgumine

Estonia Seltsi aastaraamatu tarvis kirjutatud artikkel „Pöörane 1999“ lõppes kartusega, et koor tõstis lati enda jaoks liialt kõrgele. See pidas paraku paljuski paika. Tormilise aasta hoo raugemist ja „vedru mahakäimist“ näitas tegelikult juba veebruaris 2000 toimunud Tuljaku konkurss Tartus, kus esinemine ei olnud just kõige õnnestunum. Aga seda peeti erandlikuks juhtumiks ja mingit väsimust ei tunnistatud – pealegi võis täiesti rahule jääda kevadise kontserdiga Nigulistes ja juuni algul Pärnus toimunud Kreegi „Reekviemi“ tervikettekandega kahasse Kaarli kontsertkooriga. Vastu võeti sõpruskoor Austriast Obershützenist ja USA-st Seattle'st...

Ent siis tuli Põhja- ja Baltimaade koorifestival Norras Skienis ja nende festivalide esimene koorikonkurss, kus Estonia Seltsi Segakoor esindas Eestit... jäi seal kuue koori hulgas viimasele kohale ning andis žüriis olnud Tõnu Kaljustele põhjust väljendada Eesti koori esinemise üle avalikult pettumust.
Võimalik, et konkursinärv ei olnud sel aastal piisavalt tugev... oma osa etendas kindlasti ka esinemiskoht, mis eriti publikuga täitunult oli kõike muud kui koorikontserdiks sobilik ning lõi lauljad „verest välja“...
Õnneks aitas Skienis meeleolu üleval hoida see, et (erinevalt Visbyst) oli sellel festivalil elementaarsel kujul olemas meelelahutuslik külg – ning lauljad panustasidki pärast konkurssi rõhutatult sellele. Kolm Estonia Seltsi Segakoori meeslauljat pääsesid koguni festivali klubi lavale – ning oma etteastega (Hit a road, Jack) sealse bändi saatel suutsid nad publiku päris korralikult üles kütta...
Suvel tegid kooriliikmed järjekordse väljasõidu, sedapuhku Prangli saarele.

 

Uuel hooajal – 2000/2001 hakkas juunikuisest tagasilöögist masendunud lauljate enesetunne alates sügisest tasapisi paranema. Koori ette naasnud Heli Jürgensoni juhatusel esitati novembris Veljo Tormise 70. juubeli kontserdil „Estonias“ tema „Kodulaule“, seda koos Kaarli kontsertkooriga – ja need kõlasid juba üsna reipalt. Jõulude ajal tõi Estonia Seltsi Segakoor koos Haapsalu orkestriga esmakordselt avaliku publiku ette omaenda dirigendi kirjutatud suurvormi - Jüri-Ruut Kangru oratooriumi „Magnificat“.

 

Euroopa võitjad!

Koori etteastet rahvusvahelisel konkursil „Tallinn 2001“ võib küll veel iseloomustada sõnadega „laitmatu ja kiretu“, ent paremad ajad olid alles ees... . Käisid ettevalmistused folklooritöötluste esitamise konkursiks „Europe... and it's Songs“ Barcelonas, toimus väga meeleolukas tuluõhtu Glehni lossis... Tohutult positiivse laengu sai Estonia Seltsi Segakoor G. Verdi „Reekviemi“ ettekandelt 2. juulil 2001 Kaarli kirikus. Esineti koos kooriga USA-st ja 21. sajandi orkestriga. Kohe pärast kontserti suundus koor USA suursaadiku Melissa Wellsi vastuvõtule Mustpeade majja. Seal esitati ameerika külalistele Veljo Tormise rahvalaulutöötlusi koos tantsuseadetega. Nähtavasti oli Verdi suurvorm lauljate meeleolule sedavõrd mõjunud, et sellest sai kõigi aegade parim Tormise esitus, millega Estonia Seltsi Segakoor on kodumaa pinnal hakkama saanud.

Suvine väljasõit tehti 2001. aastal Pedassaarele Kolga lahes. Siis tuli Barcelona-reisi eelne laululaager. Uue hooaja alguseks aga selgus, et Jüri-Ruut Kangur oli vahepeal saanud Eesti Poistekoori peadirigendiks ja ühtlasi Otsa-nimelise Muusikakooli koorijuhtimise osakonna juhatajaks... ning suurenenud koormuse tõttu tuli tal Estonia Seltsi Segakoorist lahku minna.

Koori 8. sünnipäeva tähistati Estonia Talveaias, kus tutvuti tulevaste kooriväliste reisikaaslastega ning esineti Barcelona kavaga. Samas jättis Jüri-Ruut Kangur kooriga hüvasti – ning kohe tutvustas end ka uus meesdirigent Jorma Sarv.

Pärast pikka bussisõitu ootas koori Barcelonas meeldivalt soe ilm. Kõik see hoidis lauljate meeleolu kõrgel. Proove tehti parasjagu.

Viimane proov hotellis.
Dirigent kaotab ootamatult kontrolli koori üle. Pea kõik lauljad on hakanud korraga rääkima, avaldama arvamusi, mida võiks veel paremini teha, õpetama kaaslauljaid... Üleõppimise tunnused?

Järsku Heli käratab: „Kes siin lõpuks dirigent on?“
Rahvas jääb vait. Kontroll on taastatud.
See pisikonflikt näib millegipärast hea märgina...
***
Konkursipaik. Þürii esindaja loetleb kategooriate parimaid koos punktide arvuga.
Oma kategoorias on parim Estonia Seltsi Segakoor. Lauljad kuulavad hoolega, et kes rohkem või vähem punkte teenis...
Parimate loetelu lõpeb. Eesti koorilauljad kõrvutavad punkte...
Näoilmed muutuvad, suud vajuvad lahti, silmad pärani, kõik vahivad üksteisele otsa...
„Kas... te... saate... aru... mis... praegu... toimub?“ küsib üks laulja teistelt.

Grand Prix – Estonia Seltsi Segakoor!

***
Pärast oli pidu. Hotell kostitas koori võidu puhul Sangriaga. Hiljem oli pidu ka bussis.
Tallinnas oldi valmis koorile orkestriga vastu tulema.
„Sirbis“ ilmus ülivõrdes artikkel Igor Garðnekilt.
Klassikaraadio tegi Estonia Seltsi Segakoorist saate.
Tuntus ja hea nimi oli tagatud.

 

Talvelaulikud ja elu stuudios

 

Hooaeg 2001/2002 tõi koorile esmakordse jõulukontserdi koos raadioülekandega päris jõuluööl - 24. detsembril 2001 algusega kell 23... ning uue ja huvitava projekti - „Lumepihu“ ehk talveteemalise kontsertetenduse koos Saue Poistekooriga. Teemaks lihtsalt talv ja lumi, samuti vastlad... ja ka jõulude legaliseerimisega unustusehõlma vajunud näärilaulud võeti taas kavasse. Esimene „Lumepihu“ käis veebruaris 2002 mööda Lõuna-Eestit, enne seda ka Keilas. Järgnesid mõned kontserdid, esinemine roheliste rattaretkest osavõtjatele Palmses, esimene vabas õhus toimunud tuluõhtu Nõmme Spordikeskuses... ning kaks laulupidu – kohalik laulupäev Pärnus ning Eesti koolinoorte laulupidu Tallinnas. Põhjus, miks küpses eas inimeste koor läks koolinoorte laulupeole, oli lihtne – Heli Jürgenson oli esimest korda üldjuhi puldis ning tundis end kindlamalt oma lauljate julgustavate pilkude all...

 

Hooaeg 2002/2003... Taas laululaager... ja juba septembris esineti koos Kaarli kontsertkoori ja 21. sajandi orkestriga Euroopa Rahvusvahelise Kirikumuusika Konverentsi külalistele – kaks Rudolf Tobiase motetti ning Cyrillus Kreegi „Reekviem“. Järgnes Mart Saare juubelikontsert oktoobris; samal ajal tõmbas Estonia Seltsi Segakoor endale taas muusikaringkondade positiivset tähelepanu, olles üks töökooridest rahvusvahelisel noorte dirigentide konkursil. Toimusid jõulukontserdid, jätkus ka „Lumepihu“ projekt – sedapuhku Virumaal ning kahe kontserdiga Tallinnas. Ent peamine töösuund oli läbi terve hooaja 2002/2003 lindistamine Eesti Raadios. Esimesed sessioonid toimusid novembris. Pikema vaheaja järel jätkati Eesti Raadio 1. stuudios tööd kevadel.

Viimane sessioon. Koor laulab. Lõpetab.
Reþiipuldi taga on vaikus.
Lõpus kostab üllatunud hüüatus: „No mis see siis nüüd oli? Selle mina ostaksin!“

Koor laulis esimesel katsel kõlblikult linti „Sööge, langud“ Veljo Tormise tsüklist „17 eesti pulmalaulu“. Lindistuse esimene rekord.
Ühe õhtuga salvestati 10 laulu. Teine rekord.
Viimane sessioon kestis neli tundi. Kolmas rekord.

 

Esmaspäeval, 16. juunil 2003 kell 22 oli töö tehtud.
Estonia Seltsi Segakoori esimene plaat „Liugleb üks lind“ on valmis.

Järgmisel aastal läheb seesama koor Saksamaale, et viia läbi seminar Eesti koorimuusikast. Enne seda on koos Saue laulupoistega kolmas „Lumepihu“, sihiks sedapuhku Lääne-Eestis... ja võimalik, et ka Lapimaa. Suvel on üldlaulupidu.

 

Koorilaul ei lõpe.

 
In English In English

Estonia Seltsi Segakoori on oodatud uued lauljad kõikidesse häälerühmadesse!

Loe edasi...
Kooriliikmetele
Logi sisse/välja
Sel hooajal toetavad meid:
Bänner
Bänner
© 2017 Estonia Seltsi Segakoor - Mixed Choir of Estonia Society
Joomla! is Free Software released under the GNU General Public License.